Naha värvimine kohviga

Leotis taimpargitud nahale värvi andmiseks valmistatakse tumedaks röstitud kohvist. Kohviga saab nahale anda pruune toone. Milline värv täpselt saab, seda ei ole niiviisi võimalik ennustada – see sõltub juba varasemlt parkimisest nahka jäänud parkainetest, kohvikeedusest ja kas ning kui palju rauda leemele lisati. Sellise tegutsemise käigus muidugi tekib vastav kogemus – kui tead oma nahka ja leotist, saad täpsemalt ka värvi prognoosida.

Värvi jaoks läheb tarvis

retsept leotise jaoks

  • tumeda rösti kohvi
  • vett
  • tükike rauda (soovi korral)
  • piiritust

Pärast värvimist kulub veel

retsept nahahooldusvahendi jaoks

  • oliiviõli (Extra virgin) või “Neatsfoot” õli
  • mesilasvaha

Taimparknaha kohvileotises värvimisel tuleb see jahutatud keedusesse pista ning lasta värvil mõjuda kuni ca 24 tundi, olenevalt kui tumedat tulemust soovitakse.
Taimparknaha kohvileotises värvimisel tuleb see jahutatud keedusesse pista ning lasta värvil mõjuda kuni ca 24 tundi, olenevalt kui tumedat tulemust soovitakse.

Leotise valmistamine

– kohvi, vesi ja tükike rauda –

Kohv tuleb keema ajada ning kaane all siis umbes kolm tundi veel lisaks tulel hoida, nii et see ei keeks kuid oleks väga kuum. Kui sel ajal nüüd potti veel tükike rauda pista, siis saab leotis tugevam ning toonile tumedust juurde.

Minul oli liitri + 1 tassike vee kohta 10 suuremat lusikatäit kohvi pandud. Ja kohv tuleks puistada keevasse vette.

Leotis tuleb siis maha jahutada. Ja selle kohta lisasin sinna 0,375 dl piiritust.

Mu konspektis mingisugused varasemad arvutused ütlevad, et võiks piisav olla ka 6 lusikatäit kohvi. Aga lõpuks oleneb see ka kohvist. Muide, ma kord lugesin ühe nahatöölise kirjutatud lugu, kel oli kohaliku kohvikuga kokkuklepe ning ta kasutas sellise leotise tarvis kord juba kasutatud kohvipaksu ning see olevat sobinud suurepäraselt.

Seda võib nüüd kohe värvimiseks kasutada või siis kindlalt ja tihedalt suletavas anumas peaks saama seda ka kuigi kaua säilitada. Kui otsustati kasutada rauajupikest, siis tuleb see kah nõusse kaasa panna.

Värvimine

– torka nahatükk leotisesse –

Värvimiseks ei olegi enam muud tarvis, kui tuleb värvitav värviga samasse anumasse mahutada ja värvimaterjali peaks olema piisavalt, et katta nahatükk ilusti ära. Sedasi peaks see nüüd seisma kaane all esiteks üle öö ning siis kuni 24 tundi, olenevalt kuidas leotus nahale mõjub. Aeg ajalt võib seda seal keerata, liigutada ja kontrollida, et kuidas tulemused meeldivad. Eks värvi tugevus sõltub ka leotuse ajast.

Järgmiseks tuleb nahk loputada puhta jaheda veega ning lasta kuivada. Kuivatada tuleb soojas kuid mitte kuumas ja nii, et õhk kenasti ligi ikka pääseb.
Kui sa parasjagu ei soovi nahka just kõvemaks ja jäigemaks muuta, siis ei tasu taimpargitud nahka kuuma vette pista.

Kohvileotisest värvi saanud taimparknahast rihm. Pärast sellisel moel naha värvimist tuleb nahka kindlasti õlitada ja vahatada.
Kohvileotisest värvi saanud taimparknahast rihm. Pärast sellisel moel naha värvimist tuleb nahka kindlasti õlitada ja vahatada.

Pärast värvimist

– anna nahale elujõudu –

Kuivamise ajal, kui suurem märg on nahast väljas, tuleb nahka nüüd õlitada, et taastada sellises keeduses leotamise ajal sealt välja aetud õlid. Päris läbimärjale ei tasu veel õli määrida kuid niiskele nahale on seda hea panna – vesi nahas aitab õlil ühtlasemalt jaotuda. Extra Virgin tüüpi oliiviõli on selleks sobiv ning muidugi sobib taimparknaha jaoks alati “Neatsfoot” õli. Õli tuleb panna õhukeste kihtidena ja paar- kolm korda kindlasti. Õlituste vahel võib nüüd nahka jätta ka päikese kätte kuivama (aga kui seda võimalust ei ole, siis sellest ei ole midagi).

Õliga peab ettevaatlik olema – liiga vähe on nahale halb ja liiga palju on ka nahale halb. Mingisugust retsepti, et kuidas paras on, ei ole võimalik ette anda. Nahk on erinev, õli on erinev ja õlitaja kah. Nii et see on enda tunnetuse küsimus – õlitamise eesmärk on, et nahk oleks pehme ja elastne. Nii et kui kuivanud nahk katsudes sugugi sedamoodi ei tundu, siis tasub õli juurde panna – õhukeste kihtide kaupa.

Kui värvitud nahk on kuivanud, siis lõpuks võiks seda veel vahaga määrida. Sobiv on näiteks mesilasvaha, mida võib kasutada ka üksinda kuid ma ise sulatan meile seda oliiviõliga pooleks, lasen siis jahtuda ja hanguda. Eelis on see, et seda on lihtsam nahale määrida.

Pildilt on näha, et minu sedasi värvitud rihm sai kergelt punaka tooniga üsna tumepruun. Nagu alguses juba räägitud, siis lõpptulemus sõltub ka sellest, et millised tanniinid parkimisest juba nahka jäänud on. Meil on enamasti sellne nahk, mis pargitud sellise koorega, et ta ka ilma värvita väga õrnkerget punakat jumet peegeldab ning sestap oli just sedakarva selline lõpptulemust igati oodata.

Selle rihma ostis meilt laadalt kord üks naisterahvas prantsusmaalt. Ma mäletan, et ta küsis veel, et miks ma seda kohviga värvisin aga ma ei saanud täpselt aru, mida ta teada tahtis. Sest ma saan. Sest ma tahtsin proovida. Sest et huvitav oli teha sellist asja. Ja ta ei täpsustanud ka…
Aga kohvist on värvi saanud meil üks tellimustöö veel – noatupp. Ja selle noatupe valmistamisel me ei kasutanud kohvi sees ei rauda ega piiritust ning sestap sai toon ka märgatavalt heledam.

Vaata tehtud töid