Selles postituses siin saab olema lausa kaks lugu. Esimene neist on nahatöö teemaline – nahast karbi valmistamisest. Teine eluoluline – kuidas ma sellest ühtlasi otsustasin filmi teha. Asjassepuutuv siiski, sest selle video saamine on omaette suursündmus minu jaoks.
Aga kõige pealt karpidest.
Uhke Kaanekaunistusega Nahast Karp
Karpe valmistan ma mitut moodi ning siin videos on näha meetod, kus ma algatuseks teen karbile nö luustiku. Selleks kasutan ma köitepappi. Ma olen omale aastate peale leiutanud viisi, kuidas karbi küljed niimoodi konstrueerida, et neid hea kokku liimida on haakepunktide rohkuse tõttu.
Teine viis oleks karp valmistada ilma papist luustikuta. Väiksema karbi juhul ta ei tule midagi nii väga pehme – eriti, kui ovaalset või ringi kujulist plaanida. Aga on ette tulnud ka suuremat ja kandilist – eks oli mõeldud rohkem ümbriseks ehk kui otseselt kastiks. Neid on ka väga huvitav teha, sest karbiõmblus on üks teistmoodi tegemine.
Sellise luustikuga karbi katmiseks on mõnus õhukest kitsenahka kasutada. Taimpark ikka muidugi aga see nahk on hästi veniv ja tihti õhem kui vasikanahk. Sestap on seda igasuguste kumeruste ja nurkade ümber hõlpsam voolida. Nahk tuleb aga väljamaalt ning vahel võib selleks päris palju aega kuluda. Sel korral läks ühtaegu hirmsasti ja toredasti. Uni tuli peale, töö jäi katki ning järgmisel hommikul saabus ikkagi nahapakk! No hea küll – hirmsat polekski olnud, mulle lihtsalt meeldib rohkem, kui kõik läheb nii nagu mõeldud. Oleks sama toreda karbi saanud – kangemat nahka oleks pidanud kasutama.
Mulle endale tundub kuidagi loomulik, et kui juba käsitsi valmistatud karp tellida, siis see võiks olla kaunistatud ka. Videos on kena jupp sellest – saab vaadata, kuidas tasapisi pilt nahale vormub. Selle voolin ma alati paksemale nahale ning arvestan karpi kokku liimides, kuidas selle võrra papist ette valmistatud kaas peab saama natuke õhem. Siis on üldmulje lõpuks ühtlane.
Paksemal nahal on muidugi kõik voolitud pildid ja mustrikirjad alati uhkemad, sest paksemal nahal saab neile rohkem sügavust anda, ruumiliseks voolida. Kui tellija karbile järele tuli ning ma selle talle ulatasin, nägin ta näost, kui üllatunud ta oli. Üllatunud just sellest, kuidas kogu karp pealt välja nägi. Sellest on endal senimaani topelt hea meel lõpuks.
-
Nahast karbid ehetele, dokumentidele, fotodele ja muudele mälestusesemetele.
Meie peamine eesmärk on pakkuda erilisi karpe, mis tõeliselt vääriks hoidma Sinu aardeid. Aga me ei põlga ära ka lihtsamaid küsimisi – me teame, et vahest ongi kõige põnevam peidetud eriti lihtsasse ümbrisesse.
Karbid on saadaval ükskõik missuguse mõõdu ja kujuga ning stiili poolest on võimalusi karbi ülesehituseks väga palju. Karpe on võimalik erinevate tehnikatega kaunistada. Kirjuta meile, et sobivaid variante arutada!
Olete lahkesti palutud silmitsema Nahakambri fotoalbumit erisorti karpidest.
Kuidas Ma Nahast Karbi Valmistamisest Filmi Tegin
Lugupeetud daamid ja härrad – lubage esitleda – see siin on minu päris üksi tehtud esimene korralik video.
Nagu ikka, tulevad kõik parimad mõtted alati hiljem. Kui video oli linti võetud, otsustasin ma ühtäkki, et rambivalgusesse astub veel üks Kambriline. Sestap on nii, et mina koos selle kena uhke karbiga jään alatihti natuke nagu varju. Aga sellest pole midagi, sest mul on teile ka fotod ette näidata! Lisaks – kogu selle uutlaadi video mõte ongi suures osas püüda nahatööd esile tuua, mitte ainult valmis asju ja ilupilte näidata.
Kui päris aus olla, siis ma olen jupp aega plindris olnud selle video-värgiga. On neid shortse ja story-formaadis teloga üles võetud klippe kütetud paari-kolme aasta jagu juba. Ja sõna otseses mõttes kütetud. Ühest otsast lükkab tagant kerge sotsiaalmeedia-kasutusest tekkiv FOMO. Teisest asjaolu, et kui suure pausi sisse jätad, siis on üle pika aja jälle üsna kramplik kaamera ees sõna võtta. Sellest tulenevalt on see minu esimene päris video ka selline… noh, eestlaslikult rahulik.
Sõber vihjas ammu juba, et aeg oleks oma uhke kaamera-varustusega hakata korralikke filmijupikesi tegema. Ma olen nüüd kevadest alates julgust kogunud, sest no ega sellega ei ole mingi tilulilu – seal peab fookuse leidma ja säritama ka. Aga neil päevil ma siiski selle julgustüki ära tegin! Laadisin valmis kaadrid arvutisse, ise võhiklikult ahvivaimustuses asjaolust, et ma helipildist isegi kella tiksumist kuulen. Selle pärast on selle minu filmikese heli just selline nagu ta on.
Seda heli olen ma muidugi kruttinud. Usaldusväärse moega youtuuber alustas oma sarnase teemalist õpetlikku videot lausega “We need to set some expectations… “. Sellest oli palju abi. Kuigi olukord oli suuresti erinev, siis järgides tema tegevuskava, sai ka minu filmijupikese heli märkimisväärselt talutavamaks. Üldiselt mulle tundub, et sel versioonil, mis youtube tarvis tehtud sai on parem heli kui sellel, mis läbi Handbrake veebi tarvis mõistlikemasse suurustesse genereeritud on.
Noh, ja kui ma juba seal nuppude ja slaiderite kallal olin, mõtlesin, et teen siis juba colorgradingu ka ära.
Põnevat oli muidugi rohkemgi, sest esiotsa tuli see Resolve kuidagi üldse Voidi peale saada ning Kambriline oli ka tarvis pildile manada. Nendest mõlemast aga tuleb omaette lood kirjutada.
Note to self, et tuleb nüüd mikrofon hankida.
Lisa kommentaar
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.