“Kirjamine” on huvitav väljend minu jaoks, sest see on nii loogiline aga oli nii peidus minu jaoks! Teadlikuks sain ma sellest siis tegelikult, kui üks kaasteeline, käsitööline, tore korvipunuja Margus kord viis mu tähelepanu sellele, et miks mitte kasutada eesti keele sõnavara saksapäraste väljendite asemel – võrdeline vaste sellele on muster.
Ma olen elu käigus teada saanud, et selline sõnakasutus on suurele enamusele võõras. Kirjamist, kui tegevust ei mõisteta (enam) ning mul tuleb kasutada oma avaldustes endiselt “mustrit”. Minust ei saada muidu lihtsalt aru.
Meenuvad ka ühe (teise) tuttava, Kadri, mõlgutused vanadest vöökirjadest. Mina ise olen kudumisega kunagi varem väga tihedalt ametis olnud ning tolle teemalised kirjad on mulle väga palju põnevust ja mõtteainet pakkunud. Vöökirjadeni ma otseselt ei jõudnud, neid ma palju kudunud ei ole, kuid minu tuttav tegi pööraseid uuringuid igasuguste kommete, kirjade ning muu “vana” vallas. Kord jagas ta minuga mõtet, et vöökirjad on tänapäeval tuntud kui korduvad kirjajupid, kuid ei pruukinud seda varem olla. Terve vöö võis Sulle jutustada loo – just nii pika kui see vöö ise oli. Või siis oli vöö nii pikk nagu lugu nõudis?
